UUS blogi aadressil: http://pastakajanaeltegacalifornias.wordpress.com
USA-seikluste viimane osa: Washington, Long Island ja põgenemine päti eest NYCs
Pärast New Yorki Washingtonis… hm, alguses hoidsin ikka kaela kangelt taeva poole nagu nädalaga pilvelõhkujate vahel harjumuseks sai, aga siin pole sellest kasu. Tänaseks olen silmad jälle Eesti-kõrgusele langetanud. On hea ja kodune tunne.
Siin on madalad ilusad majad, suured aiad, hästi palju rohelust ja loodust, suursugused memoriaalid, lopsakas Virginia rohi… Aga ka korralikes kostüümides naised, portfellidega mehed, ametlikud jutud ja natuke hooletut elegantsi… mõni kopter mööda põristamas, et mõnd tähtsat riigitegeleast ühe hoone katuse-lennuväljalt teisele transportida.
Leia piltidelt ka snaiperid!
Praegu siin väliseestlase Jane Raubi juures aias hommikust süües on üks lind otsustanud meile kõrvupaitavat taustamuusikat teha. Millegipärast tundub, et see lind lausa vajab seda eneseväljendushetke. Ja mulle meeldib mõelda, et ta teab, et vähemalt mina teda tähelepanelikult kuulan.
Eile seisin selle koha peal Lincolni memoriaali ülemisel astmel, kust Marthin Luther King hüüdis: I have a dream.
Mõtlesin, mis unistusi mul Eestiga seoses on, mida ei saa endale jätta. Ja küsisin, seda siin Jane Raubi juures hommikusöögilauas. Jane ütles: olgem tolerantsemad. Ärgem rääkigem ega mõelgem kellestki halvasti.
Silver arutleb, et nii edumeelseks on kõik läinud, et ainult raha liigutab inimesi riigist riiki… Ja see külapoisi unistus, et “kui Norrast töölt tagasi tulen, ostan motika ja uue maja, ehitan siia külavahele ideaalmaailma ja teen talle hästi kõrge plangu ümber…” on ikkagi halenaljakas.
Ta ütleb, et Eesti on kahjuks vaimselt ikaldunud riik. Pole oma usku, on igasugu esoteerilisi suundi ja omausu rekonstruktioone… aga kõige üldisem oma usk on ikkagi laulupidu. Ei muud. Aga kas sellest piisab?
Mul on siin pärast NY kivilinna selline naiselikku sorti unistus, et linnulaul ja ühe aastalille ilu ei saaks meie meeltes võõrandunud plakatiks, mille armsust ja ka suursugusust me ei julge kitšikartuses endale ligi lasta. Et me ei käiks igaks juhuks nina taeva poole otsekui ettekujutatud pilvelõhkujuate vahel. Et me oleks julgelt endakõrgused. Et ei häbeneks ega krampleks. Ega kinnitaks endale alatedvuses kümme korda päevas läbi meedia ja muu, et me oleme edukad, meil on skype ja tiigrihüpe… et kinni mätsida mingit alaväärsuskompleksi mädasood. Et me oleks endakõrgused… see on mu tänase päeva unistus.
Jälgime siin USAs huviga Eesti valmiskampaaniat. Tundub, et viimaks ometi pole võimalustki, et keegi mõtlev inimene Savisaart valib. Pärast Ülemiste vanakese ilmumist on vesi ikkagi kindlalt Tallinna linnavõimudele peale tõmmatud, tundub meile.
Käisime külas mu isa ja ema sõpradel Hellar ja Irja Grabbil. Üle nande koduukse astumine oli nagu kodumaale jõudmine – nii palju eesti kirjandust ja maale, jutte ja mälestusi me ajaloost ja kultuurist. Muide, istusime sohval, kus olid maganud nii Arnold Rüütel kui Lennart Meri, küll mitte koos.
Iraja Grabbi. Sirelid seal vaasis oleks nagu just kodutalu tagant nopitud.
Hellar ütleb, et kahetseb ainult, et tema toimetatud ja juhitud kirjandusajakiri Mana, mis sidus kodu-Eesti ja välis-Eesti kirjandust, ei saanud ilmuda veelgi tihemini. Hakkan kohe lugema tema mälestusteraamatut “Vabariigi laps”.
Eile käisime Silveri sugulaste juures. Nad kohtusid Silveriga teist korda elus. Bill Buschi vanaisa ja Silveri vanavanaisa olid vist vennad, kui ma nüüd õigesti mäletan. Ameerikas sündinud puhast eesti verd Bill räägib banžot näppides oma kodu elutoas: “Mu isa ei rääkinud kunagi Eestist. Kord ütles, et see jõgi siin Dakotas on nagu Treimani sadama muulide vaheline väljasõit merele. Kõik olevat sama. Kui hiljem tõesti vabas Eestis käisin ja Treimani sadamast välja sõitsin, siis sain aru, mida isa ütles ja see oli mulle väga tähtis äratundmishetk.
Me otsime reisidelt eksootikat, aga palju tähendusrikkamad on mullegi olnud hetked, et kõik on sama, et seda, mis ühendab, on palju rohkem, kui seda, mis eristab.
Siin sõidutatakse meid ühest paradiisiaiast teise. Kõrged ilukõrkjad õõtsuvad pea kohal. Teeme proovi päikesepaistes, ritsikatesirinas ja linnulaulus. (Jälle need ilusad kinnisväljendid! Püüan neid mitte häbeneda.)
Selja taga on üheksa esinemist. Ees on veel kaks – täna õhtul European House ja homme NY Public Library.
European House esinemine läks väga hoogsalt, tundsin, et mul oli palju energiat. Ja saime toredat tagasisidet suursaadik Marina Kaljurannalt ning Euroopa Liidu delegatsiooni juhilt (Deputy Head of Delegation) François Rivasseau’lt. Korraldajate meelest oli meie esinemine kõige parem selles sarjas.
François Rivasseau ja Marina Kaljurand publiku seas…
Suur tänu Maria Belovasile kõike sujuvalt ja suurejooniliselt korraldamast!
Marina Kaljurand meid sisse juhatamas…
Euroopa Liidu majas…
Washingtoni Eesti Saatkonnas…
Mu jalg hakkab tasapisi ära paranema. Tõmbasin lihase ära NYs ühe päti eest põgenedes. Äkki sattusime Greenwich Village’i suht inimtühjal tänaval jalutades vastamisi mehega, kes takistas meil edasiminekut ja hakkas siis agressiivselt Silverile peale jooksma. Meenusid Ilmar Lehtpere sõnad, et kui keegi ikka sinuga NYs liiga imelikult käitub, siis pista parem jooksu. Seda tegimegi. Ja ikka elu eest. Mees ka ikka kohe elu eest meile järele. Jooksime terve tänava pikkuse jagu. Ja just sellel hetkel, kus tundsin, et vasakust reiest käis mingi raks läbi ja enam ei jõua, andis mees alla ja läks tuldud teed tagasi, ise kirudes: “Fast guys..”. Olime kiiremad. Aga sellest peale olen pisut longates ringi käinud ja hommikused jooksuminutid ära jätnud. Kuid täna plaanime õhtul pärast esinemist kuuba salsa klubisse minna ja seal püüan ikka kobedamalt kõndida…
Kahjuks oli meil Washingtonis peale ühtteist võimatu mõnd toredat tantsukohta leida. Nagu argipäevade Tartu või Viljandi, mõtlesin. Kuid blondi eestlannaskonnaga täies purjes viimaseid sõõme pealinna õhku hingata, oli elamus omaette.
Üldiselt on meil tunne olnud, et meid on siia kaua oodatud. Kunstnik ja luuletaja Amore B kirjutas meie kontsert-luuleõhtult koju sõites meile luuletuse ja postitas kohalviibinud Cross Cultural Communications luuletajate listi. Ta rõhutab, et see on rongis istudes kirjutatud spontaanne mulje-luuletus ja sellisena on ta meie arust eriti armas.
Revelations
for Kristiina and Silver
Tall, blond, slim,
Poet and music-maker
each a master
of their craft
Joined in love
and art
She, a weaver
of magical words
drawing fantastical
images in the space
before our eyes
He, calling forth
hidden sounds
from wood and steel,
Dancing with bow
and drumsticks to
the tune of his
interior voice
A marriage of spirits
Sharing with us
the purity of their
harmonious
dreams
A rare glimpse
into an inner
world that holds
the outer in a
full embrace
Both lovers,
like Rumi, of
the divine in
all things
Blessing us
with their visions
transmuted into
magical art
B. Amore
Written 9/29/2013
Ülikoolides esinedes tundsin mõnikord, et pean seletama, et kui mu luuletuses on liivi mereema tütred, merineitsid, siis need pole need Disney pikkade ripsmetega missimõõtu happy-end-piigad, vaid… nojah, kes saab aru, saab aru, kes mitte, ei saa seletadeski. Ja päris üllatav reaktsioon järgnes publiku seast sellele, kui mainisin, et ei mul ega Silveril polnu meie täiskasvanu-elus pikka aega telekat ning et üldiselt me pole sellest puudust ka tundnud.
Kuid on ameeriklastest jäänud siiski pärimuskultuuriliselt aktiivse rahva mulje. Kogu see multikultuursus siin ja siis need halloweeni-kollid majade ees ja lapsed, kelle fantaasiat see aktiveerib sama palju, kui meil mardi-ja kadrisandid. Jah, võib ju öelda, et see on kommerts, aga mul poleks küll midagi selle vastu, et eestiski mardi- ja kadrimaske müüdaks, lisaks hingedepäevaküünlaid ja muud kola. Mulle ei mahu ka pähe, mispärast mõni Eesti tootja pole Teelest, Tootsist ja Arnost nukke teinud. Tean paljusid tüdrukuid, kes viskaks Raja Teele nuku peale oma barbyd nurka. Miks ei võiks oma tähtpäevadest ja kultuuriloost teha suurejoonelist lisaks kõigele muule ka popkultuurilist nähtust? Maailma mõõtmes oleks see eesti popkultuur ikkagi väike friik nišikaup. On kindlasti neid, kes ütlevad, et selleks on need tähtpäevad meil liiga sügavad… ja on ka neid, kes arvavad, et nad on oma tähenduse täiesti kaotanud. Ma usun, et tõde on kuskil vahepeal. Kuid võõraste kõrvitsate ja luukerede ülevõtmisega, seda välja ei selgita.
Armas oli jõuda oma paaril vabal päeval läbi kergelt kolletanud Long Islandi metsade Orient Village’sse. NYst nii umbes kolme tunni bussitee kaugusele, kus elavad Epp ja Justin Petrone oma lastega. Buss oli viimastes peatustes päris tühjaks jäänud ning saime iseendi ja etiooplasest bussijuhi rõõmuks pilli mängida ja laulu harjutada. Bussi pealt maha astuda oli päris maailmalõpu tunne. Ja juba me kihutasimegi jalgratastega päris ookeanini välja, just sinna, kus asus selle saare kõige Euroopa-poolsem neem. Epp väitis, et sealsamas paistis kurikuulus saareke, kus tehakse loomkatseid vms.
Üks auto oli liiva kinni jäänud ja isegi meie tori hobuste tugevused mehed ei suutnud seda välja lükata ja autojuht pidi mingi puksiiri-teenuse välja kutsuma. 
Mõne aja pärast leidsime aga Eppuga metsast vana roostes ja võssa kasvanud tuletõrjeõuto. See oli nagu džungisse kavanud muinas-tsivilisatsiooni avastamine. Tahaks sinna kunagi veel tagasi minna.
Äkitselt saabus Eestist sõnum, et Silver sai parima instrumentalisti etnokulbi. Parajasti sel hetkel oli meie jalgrattateel hoiatusmärk: “Ettevaatust, teele võivad sibada kilpkonnad!” Pidasime natuke metsas kilpkonnadele fotojahti ja Silveril oli päriskulbiga pähe saanud nägu. Ta ütleb, et tema energia on pigem läinud sinna, et varjata, et ta tegelikult ühtki pilli mängida ei oska. Koju jõudes leidis ta aga otse Eppu ja Justini naabrusest ühe autoparandaja hoovi, kus vedeles kõiksugu teda inspireerivat kila-kola. Vaadates, kuidas ta mingite rauajuppidega roostes traktorit, koppa, õlitünne ja tuletõrjeautot “mängis”, sain aru, et vedas ikkagi, et meile ühtki kilpkonnakest teele ette ei jääks. Mine tea, mis fantasia-trummi mõte mehel võinuks tulla.
Siin on video, mille Silver Eppu naabrionu masinakolakatel mängis ja Pärimusmuusika Aita kulpide kätteandmistseremooniale saatis –
Epp ja Justin elavad ilusas majas keset avarat rohuvälja, kus aegajalt kalpsavad ringi metskitsed ja küülikud. Külaskäik nende juurde oli meie jaoks tõeline puhkus täis soolast ookeanituult ja mõtteid oma kodu otsimisest siin ümmarguses ilmaruumis, kus kõik teed viivad loodetavasti ikka… Eesti tagasi.
Meie Bill, ehk William Wolak on kõige rõõmsameelsem ja optimistlikum luuletaja, keda mina kunagi olen kohanud. Tema on see, kes meid enamasti ühest kohast teise sõidutas, pilte tegi ja järjekindlalt meie tuju ka väga pikkadel sõitudel ja enne kohati ka tundmatus-kohas-vettehüppamise-tunnet tekitanud esinemisi üleval hoidis. Talle eile õhtul NY lehvitada oli kurb tunne. Loodan, et leiame põhjuse sind varsti Eesti meelitada, Bill.
Kaksteist esinemist on selja taga. Meid käis kuulamas umbes 700 inimest. Paljud ütlesid, et meie esinemisi oli raske žanriliselt määratleda – segu luulest, laulust, proosast, pillimängust, tantsust ja jutuvestmisest. Mõni esinemine sai akadeemilisemat laadi, teine jälle selline, et keegi istuma ei jäänud ja pidu ning tants ei tahtnud lõppeda. Kõige viimasteks esinemisteks arendasime välja ka loo, mida laulame ja saadame kahekesi “Viimased lumeta päevad – The Very Last Days Without Snow”. On tunne, et see väljendab midagi, mis on õhus, rohekamatel südames, kui ainult meil.
Viimasel esinemisel New York Public Librarys, imeilusas vanaaegses hoones NY südalinnas… Kuuldavasti olevat me esimesed seal esinenud eestlased.
Public Library esinemisel oli minu jaoks palju üllatuskülalisi. Nagu näiteks tuntud lauludetegija ja muusikalide autor Mark Barkan oma tütrega, ning tundud luuletajaid siit ja sealt NT nurgast… Oli ka palju üllatushetki, kus mul polnud aimugi, mis nüüd järgneb… aga kõik läks hästi ja hoogsalt ning oli tunne, et saalis viibis tõepoolest keskmisest kirjandusteadlikum publik, kes julges end ka aplauside ja vahehüüetega väljendada.
Suur tänu sulle, Kristi Roosmaa Tootell, selle erilise esinemise korraldamise eest. Hoiame pöialt sulle, me “laululõoke”.
Ja viimaks – jälle teel ookeani kohal… “tagasi Eesti, kust põgenevad luiged ja lapsed” nagu ühes luuletuses kirjutasin. Mul pole tahtmist tükil ajal kuhugi reisida, kuid võibolla tuleb siiski üks ootamatu ja rõõmustav Londoni reis ette võtta, sest täna hommikul tuli uudis, et “1001 talve – 1001 Winters” on määratud Popescu preemia (Euroopa lõlkeluule preemia) nominendiks ja autasustamine, mille käigus selgitatakse võitja, toimub 29. nov. Londonis.
Jääb üle tänada minu kirjastajaid Ameerikas – Stanley Barkan (Cross Cultural Communications) ja Paul B. Roth (The Bitter Oleander Press). On ime, et kirjastaja märkab ja tahab vahendada kellegi luulet üle ookani, üle keelepiiride. Suur tänu minu tõlkija Ilmar Lehtpere selle suurepärase reisi korraldamise eest. Ma tegelikult ei tea, kuidas sa seda tegid. Seda logistikat oli ikka nii palju, et ma lihtsalt imestasin igal hetkel, kuidas kõik sujus ja isegi kui telefonid ei töötanud, oldi meil igal pool õigel ajal vastas. Ja aitäh luuletõlgete eest, mida oli ja on hea lugeda. Aitäh ka sulle, Sadie Murphy armsa toetuse eest. Kuulsime teie Ameerika elust, Sadie ja Ilmar, siin koha peal palju häid lugusid.
Sadiel Ilmus Ameerikas raamat “Hightland Journey”, mis räägib liigutava tõsielulise loo tema ja tema pulli elupõlisest sõprusest. Õnne sel puhul! Tõime Sadiele raamatu Viljandisse koju kätte.
Aitäh, William Wolakile, Mariale, Joan Digbile ja John Digbile, tänu kelle sõprusele saime kontakti väga paljude erinevate kohtade ja inimestega. Mõjusite ülimalt inspireerivalt.
Aitäh Kristinele Salemi nõialinnaspäikeselise võõrastemaja eest. Aitäh Epule ja Justinile, meid nii lahkelt nende Orient Village’i kodus võõrustamast. Samuti sulle, Renna Unt, meeldejääva pilvelõhkujatoa eest ja aitäh meil NY silma peal hoidmast, olid meie kaitseingel.
Üle NYC lähenevad tormipilved… vaade Renna aknast.
Iga ilmaga turvalisust sisendav Renna…
Aitäh sulle, Maria Belovas, noobite esinemiste korraldamise eest Washingtonis, teile, Katrin, Joe, Margit, Enriko, Jane ja Axel, Triinu ja kogu mehhiko restorani kamp lennukate käikude ja maitsavate söökide eest Washingtonis.
Aitäh sulle, Kristi Roosmaa Tootell, ka meid väga kiiresti kosutanud hoolitsuse eest pärast pikka bussisõitu Washingtonist enne NY Public Library esinemist. See õhtu oli meie viimane NYs ja tänu sinu ja konsulaadi kaasabile oli see esinemine väga meeldejääv.
Aitäh sulle, NY Eesti konsul Sten Schwede, et võtsid aega meiega lähemalt tuttavaks saada ja meid nii sujuvalt NYst Washingtoni sõidutasid. See vahemaa tundus lühem kui Tartust Tallinna.
Neid, keda siin tänada tahaks, on veelgi. Suur aitäh Eesti Kultuurkapitalile ja Eesti Kultuurimisnisteerimile toetuse eest. Täname ka Eesti kirjanduse teabekeskust ning Ilvi Liivet toetuse ja abi eest selle reisi korraldamisel ja ettevalmistamisel. Aitäh Katrin Albazile NY Eesti majast meeldejääva esinemise korraldamise eest, aitäh Bruce Katzerile ja tema pojale Karlile lahke öömaja eest Hudsoni jõe ääres ning paljudele lahketele inimestele, kellega elu meid sel reisil kokku viis. Aitäh meie peredele ja sõpradele ning kõigile neile, kes pöialt hoidsid.
(Tagasi Eestis. Kui öö ja päev on niigi segi nõuab erilist vaimujõudu leppida asjaoluga, et me pealinn on endiselt Savicaargorod. Kuid Silver on muretu ja kavatseb minna sugulase kutsel Lääne-Eesti laidudele lambaid püüdma. Ja Hannes küsib poodide vaateaknaid vaadates: “Ema, mispärast need nägudega kõrvitsad peaksid õudsad olema?”)
Ratsa New Yorgi poole
Silver avas just akna ja hüüdis 90 meetrit allpool kihavale 37. tänavale: “Good morning, America!” Ta vaeseke ärkas alles nüüd ja ei näinudki seda, mida virgad inimesed nagu mina juba mitmeid tunde tagasi – suur punane päike tõusmas Queensi kohale, vinnamas ennast mõne minutiga peegelduma East Riveri jõele, kallamas kollakasroosa kumaga üle hallid jõesadamad, esimesed unised sörkijad ja minu, kes ma seisin kuskil une ja ärveloleku piiril 28. korruse hiiglasuurte akende taga savist teetass käes… See linn teeb mind pisut kuutõbiseks ja ilma siinse armsa perenaise Renna Undi eesti kirjanduse raamaturiiulita, polekski ma vist magama jäänud (emakeele teraapiline mõju, eesti metsad, sood, rabad, turvalised riiakad inimesed…).
Pärast Oyster Bay rannalinnakest, mis natuke meenutas mulle kodust Raplat, kus ritsikad siristavad valjult nagu septembirs veel peabki, ja kõik tuvid, kajakad, kassid ja koerad teevad nägu nagu poleksi kuskil olemas taevasse sirutuvate majadega kivilinnu, tundub see esimene päksetõus NYs nagu saabumine kuhugi teisele planeedile, mis ometi on siin koguaeg olnud, väga lähedal, Oyster Bayst vaid tunni aja tee kaugusel.
Meie Oyster Bay perenaine oli Joan Digby, õppejõud, luuletaja, paljude raamatute autor, kirjastaja ka. Tema on tõeline New Yorgis sündinud ja kasvanud naine – väga tegus, rõõmsameelne, sihikindel. Temas pole kübetki seda tädistumist, mis eestis kergesti võib aastatega peale tulla. Kui muusika talle meeldib, siis ta tantsib. Kui väga meeldib, siis laulab – köögis, elutoas, keset ummikuid või närvilise liiklusega teedesõlmi. Ema olevat õpetanud talle NYs autojuhtimist – “Nüüd tõmba bussile ette paremale, nüüd nõelu taksode vahelt läbi, kiiresti, tõmba tunnelisse, õige rida, anna gaasi, edasi!” Kui mõni autojuht teda NY tänavatel või Oyster Bay vahel vihastab, siis elab ta selle jalamaid välja. Kuid närvid tunduvad tal üldiselt vägagi korras. Ta ratsutab oma valge Snowballiga mitu korda nädalas, peab kahte kassikest – Daisyt ja Sissit – mängib tennist ning toidab iga päev veel viiteteist kassi ülikooli lähedal kasside koloonias, mille ta asutas oma heast tahtest. Õigupoolest tundub Joan mulle hingelaadilt noorem, kui paljud minuvanused, samas on temas eesti emmede ja vanaemade turvalist juurtega maalima – tema toidudki oleksid nagu otse eesti pühadelaualt pärit.
Kolooniakassike tiirutab uudishimulikult ümber Silveri.
Joanil läks korda mind oma sütitava energiaga ratsutama meelitada. Millegipärast olen alati hobuseid natuke kartnud, mind on küll tõmmanud nende poole, aga mingi alalhoidlik vaist on leidnud põhjuseid, et mitte sadulasse hüpata. Nüüd aga ratsutasime nagu vanas vesternis tund aega järjest, ikka Ny poole.
Meie Oyster Bey pererahvast võiks rääkida veel väga pikalt. Joani abikaasa on John Digby, luuletaja, tõlkija, sürrealist ning Ameerika üks kuulsamaid mustvalge kollaži kunstnikke, kes on sel erialal välja andnud õpikuid ja käsiraamatuid, teinud kümneid näitusi ja tuhandeid taieseid.
Tegime Johnile, kelle tervis ei lubanud emie esinemisele tulla, improviseeritud kirjandus – ja muusikaõhtu ja tema vastas meile samaga.
Siin mängib John parajasti eesti vanaisa. Selle mütsi on talle Ilmar kunagi kinkinud. Ma arvan, et ma ei liialda, kui ütlen, et John on üks kõige sütitavama huumorimeelega inimesi, keda ma kunagi olen kohanud. Ta on inglane ja tema oma sõnutsi on tema musta huumori meel sündinud ellujäämisintinktist ameerika “lollidemaal”. Joan muheleb ja tundub, et ei tunne ennast üldse puudutatuna. Püüdsin Johni tervmeelsusi kirja panna, aga niimoodi tekstina tunduvad need ikkagi vaid haledad varjud originaalidest. Kuid siiski:
John ütleb, et kõige olulisem on majapidamises mees- ja naisluuletajate teosed eraldi riiulites, isegi eraldi tubades hoida. Ta tunnistab, et varem ta seda ei teadnud ja raamaturiiulid ajasid koguaeg üle, raamatud paljunesid ja teoste kuhjad kasvasid, aga nüüd, kus ta neid hoolikalt eraldi hoiab, on raamatute hulk hakanud kahanema. Vähemalt ei tule enam juurde, teatab ta kergendusohkega.
Istume õhtusöögilauda. Silverit ei ole. Hüüame teda. Lähen lõpuks tagaaeda teda kutsuma, aga Silver ei saabu ikka veel. Johnil on silmnähtavalt igav. Viimaks tuleb Joan ja toob prae lauale, endal suur praelõikamise nuga püsti käes. Praad on eesti moodi suur taine lihakäntsakas, mis ujub soustis ja kartulites. John vahib Joani ja tema praadi kangestunud ilmel. “What did you do to him? Where is the rest of Silver?” küsib ta oma naiselt õudusest tulvil häälel.
Tulime esinemast. John oli pikali oma toas. Astusin sisse. Juhuslikult oli mul seljas must lehviv pidulik kleit. John vaatab mind terasel ilmel ja torkab muu jutu vahele: juba tulid matusele, aga mina, näe, elan Ikea veel.
Täna tahtis John, et kindlasti telliksin talle “second hand coffin” (taaskasutuskirstu) kui ta varbd sirgu ajab. Taaskasutusasjad pididi ikka kõik tugevamad olema, kinnitas ta.
John toonitab pidevalt oma ülimat täpsust nõudva kunstnikutöö vaheaegadel, et kui talle antakse valida, siis loobuks ta pigem oma “testicles” kui “spectacles” (ehk pigem mehetunnustest kui prillidest).
Aga parim osa tema tulisest meelelaadist on minu arvates talletatud siia videosse. Seletuseks ainult nii palju, et John armastab kirglikult dadaistlikke manifestatsioone. See on üks nendest. Sõnapaar “mothballs” tähendab nii koiliblikate tõrjeks kappi pandavaid pallikesi kui ka täht-tähelt lugedes “koiliblika munandeid”. Video alguses püüab John meile kangekaeselt seda erinevust ja samasust selgeks teha, enne kui sõnamängulise protestiavalduse ettelugemiseni jõuab.
Oleme jõudnud Long Islandi ülikooli Poetry Centerisse. Sellessamas galeriisaalis hakkab kohe meie esinemine. Saal on rahvast täis. Paar minutit enne esinemist saan teada, et USA valitus on kinni pandud. See kõlab natuke hirmutavalt, aga praeguseks olen aru saanud, et ameeriklased viskavad selle üle ainult ülimalt iroonilist nalja a’la stiilis et väga hea et kinni pandi, siis näevad lõpuks, et me saame ka väga hästi ilma nendeta hakkama.
Rahvast oli tulnud lähedalt ja kaugelt ning meeldivamat esinemispaika on raske ette kujutada.
Hannes ja Emma, siin on teile veel üks pilt meie hobustest.
Ja siin on pilt Joanist, kes on just andud oma hobusele Rangerile musi. “Hobuseid tuleb musitada, siis nad armastavad sind!” seletab ta.
Paari päeva eest käisime Oyster Bays Theodor Roosevelti haual. Seal lähedal istus üks vöötoravake nagu leinaseisakus, kui lähedale me ka ei läinud, tema ei liigutanud.
Ja juhuslikult oli parajasti käes Roosevelti naise Edithi surmaastapäev.
Oli see nüüd unes või ilmsi, aga üks naine istus sealsamas lähedal öökull käsivarrel. Öökulli nimi oli Tipsu vms, mis ajas mulle tema kolmesentiseid küüniseid ja nõeltervat nokka vaadates naeru peale.
Eile õhtul NYs käisime aga vaatamas Blue Man Group’i – kuulast kanalisatsioonitorudel mängivate meeste performance-etendust, mida mängitakse kuba kakskümmend kaks aastat ja ikka veel on saalid rahvast puupüsti täis. Tsirkust oli rohkem kui muusikat. Vahepeal läks vist kõigil süda pahaks. Etenduse lõpuks tõmmati laest alla tuhandeid meetreid vetsupaberit, publik viskles kõrvulukustavate kanalisatsioonitrummihelide saatel, 100% Ameerika ja 100% meelelahutus. Pildistada tohtis kahjuks alles väljas fuajees.
Tra-la-la juhtum
Kõige põnevam asi, mis mu sünnipäeval tegelikult juhtus oli kohtumine üle muusikaajaloo ja mandrite, ühes otsas laulkirjutaja Mark Barkan (ta on Kristiina kirjastaja Stanley Barkani vend) koos Bob Marleyga ja teises otsas üks mu Bombillazele kirjutatud laul Vaigust nukk, õigemine üks selles laulus olev ini-min tiini-taini väikene Bob Marley laulu Buffalo Soldier parafraseeriv osa.
“Poi-poi-poi po-po poi-poi Poi-poi-poi po po-po poi-poi” – kui keegi juhulikult teab.
Nimelt õhtusöögi lauas tuli välja, et Mark Barkan on kirjutanud umbes 8000 laulu, kaheksakümmend neist on olnud erinevate lauljate (Natking Cole, Elvis Presley jpt.) poolt edetabelisse laulud lood ja erinevad laulud on olnud osa 24 muusikalist jne.
Kui rääkisime tema autorikaitse süsteemidest siis ütles ta, et vaid ühe asja eest talle ei maksta, nimelt oli Bob Marley napsanud ühest tema laulust jupikese enda Buffalo Soldier laulu, mille eest pole ta kopikatgi saanud. Ja siis tuli välja, et mina olen täpselt seda sama Bob Marley poolt napsatud viisijuppi kasutanud austusavalduse ja tsitaadina reggae kuninga ülistuseks laulus Vaigust Nukk. See tähendab, et istusin kogemata lauas mehega kelle viisijuppi olen juba aastaid laulnud, teadmata kelle loodud see tegelikult on. Selline kokkusattumus saab vist ainult New Yorgis juhtuda ja taipamine, et võid olla millegi väikese kaudu seotud palju suurema süsteemiga, kui aimata oskad
Tuli välja, et Bob Marley oli ühel hommikul ülesse ärganud ja telekast näinud lastesaate Banana Split Show tunnusmeloodiat, mille la-la-la osa talle kummitama oli jäänud. Selle laulu autor on siis Mark Barkan:
Bob Marleyle jäi meloodia kummitama ja ta pani selle fraasi oma Buffalo Soldier’i sisse (minut 1:25)
Ja selle viisijupi Eestisse levimise kinnituseks Bombillaze vanem Terevisiooni versioon:
(minut 1:58)
Lihtsalt tore juhus, et istud viisijupi orginiaali loojaga kogemata ühte lauda ja tuleb välja, et oled kogemata temaga rohkem seotud, kui esmapilgul paistab.
Autorikaitse huvilistele ütles Mark, et selle laulujupiga seoses poolevat ta Marleylt midagi küsinud, kuna: “Hes was just so nice guy”. Küll on talle kenasti sisse toonud üks teine selle laulu töötlus, mis oli Inglismaal kõva hitt: The Dickies – The Tra La La Song
Kel huvi võib seda juttu kuulata otse allikast:
Sellega on popmuusika ajalootund lõppenud.
Silver: minu kõige pikem Häppy Birthday
29.09. kakstuhat kolmteist
Täna on minu sünnipäev. Saab pidutseda nii pikalt, kui ei kunagi varem. Alustasime juba 28nda õhtul, kui Salemi linna luuleklubi sünnipäevalauluga pika peo käima tõmbas, millele keerasin veel ühe torupilli-laululoo otsa, nii et kõik naabrid sai üles tantsitud. Kuna jõudsin täna juba auväärse 31. aastani oli hea alustada sünnipäeva vanemate ja hästi rikaste ameerikalaste klassikaliselt väärikas seltskonnas.
Salemi linnas, 28nda õhtul, eesti aja järgi läks laul lahti. Laulge daamid:
Luulemaja kõrval oli teine maja, kus tehti jällegi teist tuttavat asja. Üks leedu juurtega soni püüdis üle lüüa mingit New Yorgi trummimängimise rekordit. Ta oli juba 12 tundi mäginud ja plaanis paar päeva veel mängida. Viljandlasele on ju täiesti tavaline asi, et tänavale kostab trummirekordi tümin. Kõndisin sealt oma naelapilliga mööda ja kohe kutsuti mind sisse ja ühendati kõlaritega. Selline mõnus suvaline väikelinna hipide ja hipsterite koosmängimine.
Öösel, kui sünkar NY ajajärgi algas, pani Kristiina oma kolmekümne ühe põleva küünlaga ööbimiskohas tuletõrjealarmi tööle ja tõi välja kõik Salemi nõiapoodidest hangitud sünnipäevaloitsud ja muud imelised vidinad. Kahjuks tulekahju kustutamise veesüsteemi tubades ei olnud, ja pidu, kus oleks palju langevat vett ja mundris mehi, siiski ei toimunud. Tore majarahvas laulis jälle seda kuulsat Happy Birthday to you-d. Kirstiina võttis eest ka pärimuslikuma Suur laulujumal Vanemuine, mille täishäälikuid majarahvas ja koerad kaunilt kaasa määgisid.
Koertega on reisil tekkinud side läbi luule. Olen spetsaliseerunud luulelugemistele, mis on mõeldud koertele. Tänutäheks minu luule eest kõikide neljajalgsete sõprade pool tulid mind õnnitlema meie öömaja valvurid Pauka ja Polli vms.
Siis läksin öötundideks magama ja kui üles ärkasin, oli ikka veel mu sünnipäev, nagu muinasjutus.
Ärkasime kell 5, et läbi New Englandi udu New Yorgi poole kõmada.
Jõudsime New Yorki, olen siin ühe korra käinud, kuid Kristiina on esimest korda. NY võttis Kristiina täitsa soojalt vastu. Esimene kohvik, kuhu me istusime andis meile koha tasuta lõuna. Üks aga seal siiski oli (nagu nende tasuta lõunatega kipub ikka olevat) : ettekandja kätevahelt pidi kõigepealt maanduma kandikutäis poolikuid kohvitasse meie kalli saatja Billi sülle, mis on muidugi mõista kahetsusväärne juhtum, kuid ma pole nii maitsvat ja nii paljude värskete vaarikatega sünnpäevakooki varem kunagi saanud, kui siis vabandavalt välja toodi. Igatahes saime selgeks NY esimese nipi: kui tahad tasuta süüa saada, lase ennast kohviga üle valada.
Kristiina harjutab Billiga inglikeele hääldust ja taga tuhiseb mees kes kohe-kohe kohvi pilduma hakkab
Sünnipäev sünagoogis
Luulelugemine oli USA ühe vanima sünagoogi keldris. Kohal oli ainult poeedid, kes on oma luulet ilmutanud Cross Cultural Communications kirjastuses. Seal ilmus nüüd ka Kristiina uus luulekogu ” In a Single Breath”.
Nagu kirjastuse nimi otsa kätte annab, oli seal keldris tõesti kõvasti kultuuride ristlemist. Autorid lugesid oma kodukeelset luulet itaalia, sitsiilia, jidishi, inglise, eesti, bengaali ja türgi keeles, koos ingliskeelsete tõlgetega, lisaks veel Bill Wolaki loetud pärsiakeelsed tõlked. Peale esinemisi on meil selline tunne nagu inimesed oleksid meid kaua aega siin juba oodanud. Kingituseks saame tihtipeale arvukalt sügavaid südamlike tänuavaldusi ja mõttekilde meie kultuuri, muusika, naeleapilli, luule kohta.
Luuleõhtu lõpetad Cross Cultural Communication’i looja ja juhataja Stanley H. Barkan New Yorkgist pärit luuletusega.
Pärast viidi osa poeete sööma ja minu teine sünnipäeva päev hakkas juba hämarduma ning Hispaania restoranis kõlas jälle see kummituslik laul:
Varsti oli öö ja sõitsime tagasi Oyster Bay-sse, miskit põnevat, millest ma pajatan järgmises sissekandes, jõudis veel New Yorgis juhtuda. Koju jõudes oli mõnus lugeda õnnitluste-maile ja facebooki sadu õnnistavaid sissekandeid, mille pärliks oli see, mida ma kojujõudes enam tõesti ei osanud oodata. Minu kallid hõimukaaslased, puhast tõugu setud ja eestlased laulsid mulle midagi väga eksootilist 🙂
Aitähh kõigile sünnipäevalistele lähedalt ja kaugelt, siinpool ja sealpool ookeani, tulevikus ja minevikus, kes olid osa sellest päevast, või saavad osa sellest pikast peost tulevikus, selle päeviku sissekande vahendusel.
Kristiina: USA algab pööraselt – andsin täna allkirja koiliblikate munandite kaitseks
Niagaral oldud päevast ja piknikust, mille politsei küll viisakalt katkestas, kui olimegi juba minema hakkamas (see oli a la stiilis, et laulge see viimane laul nüüd lõpuni ja sööge võileib ära, aga siis ma, vabandage väga… pean paluma teil lahkuda, sest see on tegelikult eramaa… seda viimast poleks küll arvanud paarkend meetrit joast eemal asuvast murulapikesest)… igatahes oli sellest päevast jäänud mittekaetud keahaosadele päris palju päevitust. .
Ameerika on alanud hurmavalt ja hullumeelselt. Silver on asunud täie rajuga luuletusi kirjutama ja tema peamised muusad on siinsed koerad. Päevad on endiselt päikselised ja tundub nagu too kirgas Niagara päev kestaks muudkui edasi. Õigupoolest ei mäleta ma õhtul, kust meie päev algas. Tavaliselt sadu ja sadu kilomeetreid sihtkohast eemal varases hommikuudus, millest kumavad läbi majade ette veeretatud halloweeni kõrvitsad (need ja kõiksugu luuad, maskid ja ämblikuvõrgud on juba igal pool kuum kaup). Esimesed muljed ameeriklastest on sellised armsad ja naljakad, õigupoolest pole ma hulk aega nii palju naernud ja enamasti enda üle. Natuke raske on ennast pärast mugavat väliseesti eestikeelset seltskonda arusaadavaks teha – mitte keele pärast, vaid sellepärast, et rääkida tuleb piisavalt kiirelt, selgelt ja lühidalt, et ikka viitsitaks kuulata. Nii et enamasti tuleb mulühte asja öelda mitu korda. Aga kui mõistmine on saavutatud, järgneb tavaliselt kõikide soovide täitumine ja see vist ongi see kuulus American dream.
Kuigi oleme siin olnud ainult neli päeva, on juba praegu kõike raske peas mingisse kronoloogilisse järjekorda panna. Aga piltide järgi katsun nüüd üht-teist meenutada. Alustan siiski mõne eelmisest postitusest välja jäänud pildiga Kanadast.
See on mu lapsepõlve unistuste muuseum – kunagi üks sugulane käis siin ja rääkis mulle sellest õduslugusid stiilis Punane Käsi (fotokat tal polnud) ja siis tahtsin väga siia tulla, aga nüüd kakskümmend aastat hiljem ei tundugi need saurused nii suured ja vägevad. Kuigi kuskil juura-ajastul tulevase Toronto koha peal sellisele ette küll jääda poleks tahtnud. Torontos viimasel päeval paleontoloogia muuseumis.
Enne esinemist raamatupoe trepil…
Esimene USA esinemine oli vanimas luuleraamatupoes Grolier Poetry Cambridges kohe Harwardi ülikooli kõrval. Massachusettsi Cambridge kihas reedeõhtusest üliõpilaselust ja raamatupood, kus on esinenud pea kõik USA kuulsad luuletajad T.S. Eliotist biitnikeni välja, mõjus armsalt vanamoodsa ja väärikana.
Meie reisi kaks peasüüdlast – mu kakskeelsed luulekogud “1001 talve – 1001 Winters” ja “Ühe hingetõmbega – In a Single Breath” Grolier Poetry raamatupoe vitriinil.
Grolier Poetry poe omanik – Ifeany Menkiti, Nigeeriast pärit USA luuletaja ja filosoofia õppejõud, näitab raamaturiiulite kohale riputatud fotosid kuulsatest luuletajtest, kes kõik tema poes alates 1927. aastast on esinenud. Ifeany ja tema naisega kohtumine on minu jaoks siiani olnud üks USA tuuri ilusamaid äratundmishetki.
Ifeany ja osa publikust Silveri naelapilli taustal…
Luuleraamatupood mälestas oma esivitriinil Keenia kaubamaja terrorirünnakus hukkunud Khaana luuletajat Kofi Awoonorit.
Koos luuletajate Bill Wolaki ja Kristinega Salemi nõidadelinnas Kristine verandal. Saime kuulda, kus majades kummitab ja kes kellega käib, saime tunda väga päikselisi päevi ja maagilist külalislahkust… ning taaselustus mu unistus, et mul ka kunagi oleks oma Bed and Breakfast nagu Kristinel, et võõrustada sõpru, luuletajaid ja kunstnikke. Et oleks ruumi ja valgust kõigi armsate inimeste ja loomade-lindude jaoks.
Siia lisan Kristine minu arvates superarmsa luuletuse selle kohta:
Teel Gloucester’i poole…
Boston on muutunud kaugeks miraažiks…
Seda krabi nägin pärast öösel unes. Ta ütles, et kahju on vaadata, et ma tema söömise pärast nii palju süümekaid pean tundma.
Hannes, selle akvaariumikalakese pildistasime sulle.
Meie Salemi ärklituba kolmandal korrusel… hüvastijätuhetked…
See halloweenikaunistus näeb minu meelest armsalt hale välja.
Nii… kus see nüüd oligi tehtud? Bostonis vist…
Harwardi treppidel…
Järjekord meie esinemise ukse taga…;)
Oi, ajasin segamini… see on ikkagi Stephen Kingi publik, kes esines meiega täpselt samas linnas ja samal kellaajal. Väike võitlus publiku pärast on ju sellisel juhul normaalne.
Vaba päev…
Ikka veel vaba päev;)
Täna pole tõesti ühtegi esinemist. Peaaegu uskumatu! Tants ja laul… kolm Kristiinat kohtuvad juhuslikult muulil, piiravad Silveri ümber, kes saab midagi soovida… ja homme ongi ta sünnipäev.
Nüüd olen nii lähedal paabulind olemisele, kui selles elus jõuda saab…
New Yorgi esinemine rabas oma hubasuse ja avangardiga. Parajasti esitab luuletusi kunstnik ja luuletaja B. Amore.
NY esinemise korraldanud kirjastaja Stanley Barkan näitab meile pärast oma kodus kõiki raamatuid, mida ta on enam kui kolmekümne aasta jooksul kirjastanud. Rõõm oli nende seast leida ka oma suure lemmiku Edith Södregrani luulekogu. Satanley ütleb, et tema missoon on ilukirjanduse tõlkimise kaudu erinevaid kultuure üksteisele lähendada. Valdav enamus tema kirjastuse Cross Cultural Communications raamatutest on ilmunud kakskeelsetena, nii ka minu “Ühe hingetõmbega – In a Single Breath”.
Kuidas Torontos oli?
KRISTIINA: Kui 18nda septembri hommikul Kanadas päriselt silmad lahti saime, leidsime ennast Torontos väliseestlanna Vaike Külveti imeilusas korteris suure eesti maali- ja kunstikogu keskelt. Vaike kadunud abikaasa kirjanik Ilmar Külveti hääl on minu lapsepõlve lahutamatu osa Ameerika hääle uudiste kaudu, “Siin Ameerika hääl, Washington, jätkame uudistega…kuulete meie järgmist saadet poole tunni pärast”
KRISTIINA: Vaike aknast avanes vaade Toronto ühele selgroog-tänavale, Bay street, mis paneb hooga linnast välja ja lõppeb alles 1500 kilomeetri pärast.
SILVER: Esimest korda ketsiga tänavat puudutades komistasin kohe kogu Põhja-Ameerika “body and souli” otsa. – jazz!!! Tänaval jauras üks kahtlane mutt, istus oma tooli peal, lõi sõrmustega vastu käepidemeid ja muudkui huilgas scat’i, mind nähes hakkas laulma, et “Hello I’m Josephine….”
KRISTIINA: Pärast minu esinemist Tartu College’i sümpoosiumil “Väikesed kultuurid suures maailmas” seisame asendis, milles viibisime siin enamuse aja, kuid seltskond on ajalooline ja meeldiv. Vasakult Vaike Külvet, Eda Sepp, S.S, K.E, Urve Karuks ja Piret Noorhani (meie lahke maaletooja, kes ütleb, et on Torontos nagu missioonil. Tema juhtimisel on arhiiviraamatukogu riiulitesse saamas ja maja särasilmseid noor abilisi täis). Urve Karusk on praeguseks vanema põlvkonna ainus Toronto väliseesti kirjanik, sealjuures on ta kõige sarmikam kaheksakümnele lähenev daam, kelle juhitud uue valge Allyriga oleme kunagi pilvelõhkujate vahel kihutanud. Eda Sepp aga kinkis mulle just kastitäie feministlikku kirjandust, veebruariks jõuavad need Eesti kohale ning siis – hoidke alt, eesti matšod. Vaike Külveti silmist peegeldab vastu igavese nooruse allikas ning igapäevane mediteerimisrahu.
Õhtul esinesime oma uue kavaga “Iga hetk on keav”, saalis tühje kohti ei märganud, neid kes eesti keeles kaasa ei laulnud, samuti mitte.
Filmitegija Anu Aun esines sümpoosiumil ettekandega universaalsest filmikeelest ning laupäeval vaatasime saalitäie inimestega viite väga erinevat Anu filmi.
Pühapäeval tegime laiale huvilisteringile eesti rahvalaulu ja pärimustantsu õpitoa. Kohale sõitis ka sadade miilide tagant Georg Rutky, kelle kutsus meie kontserdile kandlemeister Rait Pihlap, kes on Georgile mitu kannelt teinud ja saatnud. Mees oli tõeline Eesti ja Läti fänn. Pildile haaras ta oma pilli (alumine) ja lätlase Dace kusli, mille puudutamisest oli ta unistanud aastaid.
https://soundcloud.com/george-rutkay
Meist jäeti tol õhtul veel Tartu Collegisse laulma ja kanneldama. Täiskuu kumas järve kohal, kui pikendasime oma hotelli sõidutamist mitmetunnise öise linnaretkega perekond Kiilaspea soojal ja spontaansel juhtimisel. SILVER: Sain järsku sõnumi Little Sunshine Cafe’s juhuslikult kohatud Cuba kultuuri maaletoojalt Sophielt. Olin Kristiinale ammu öelnud, et mina enne kusagile klubisse salsat tantsima ei lähe, kui pole laval suurt salsa bändi. Saime suure Cuba bändi “Havana D’primera” ja personaalse salatunni pealekauba. Päris raju ja naljakas oli.
Külastusest ja esinemisest maailma äärel – Ehatare vanatekodust on nii palju muljeid, et ei jõua ära rääkida. Samuti Eesti koolist.
http://www.eesti.ca/kristiina-ehin-ja-silver-sepp-tes-taienduskoolis-fotod-videod/article40372
http://vemu.ca/index.php/et/events-fotogaleriid/519
UUENDATUD LINGID TORONTO JÄRELKAJADEST:
http://www.eestielu.ca/et/2037
http://vemu.ca/index.php/et/events-fotogaleriid/516
http://www.eesti.ca/silver-sepp-toronto-eesti-majas/article40396
KRISTIINA: Silver ütles õigesti, et vähe on neid loodusnähtusi, mis mitu tundi peale lahkumist kõrvus kohisevad ja silmis sädelevad. Taas sellise suure loodusjõuga kokkupuutumist on mõtet oodata. Ja kõigi armsate Kanada väliseestlastega taaskohtumist samuti.
Kanadas, suure kukkuva vee ääres
Alustame päeviku pidamist meie Kanada – USA tuurikeselt. Alustuseks pilt millegist taolisest nagu on Soomaa ja Emajõe üleujutus kevadel, laiad põõsastikuga väljad kaetud veega, ainuke erinevus, et Kanada USA piiripeal on suur auk kuhu see vesi saab kukkuda -Niagaara auk.
Vuhinad ja Õhinad 